November ja detsember

Hei!

Ma isegi ei hakka vabandama, et nii kaua pole kirjutanud. Parem hakkan kohe otsast pihta. Viimase paari kuu märksõnadeks võiks olla stress-stress-stress. Üsna tüüpiline minu puhul ju, eksole

Oktoobrikuu idee hakata endale vihikusse svenskat kirjutama mul teoks ei saanud. Siiski päris keeleõppeta ma ka polnud. Kantseldasin taaskord üht 5a väikest rootslannat, kellega koos olles sain jälle uusi sõnu juurde õppida. 😀 No pole paha, sesmõttes. Päevad olid tegevust täis ja iga kord kui last hoidsin, olin ma õhtuti täitsa kapsas, sest uskuge mind, et üks viieaastane võib sust kõik energia välja tõmmata! Õudukas! Samas oli ta nii armas ja saime koos lõbutseda päris palju. Vaatasime multikaid, käisime õues end künka pealt alla rullimas :D, mängisime nukkudega, mängisime kassiga, jooksime mööda maja ringi. Nii et jah, igav ei olnud.

Novembris läksin ma Eestisse! Oh seda rõõmu! Tõesti kõik päevad olid nii hästi ära sisustatud, et ise ka ei usu. Oli aega kodus emaga jutustada ja Naistelehti takkajärgi lugeda, oli aega külalisi võõrustada ja ise külas käia. Kõige jaoks oli aega. Tegelikult oleks tahtnud veel kauem olla, hehe.

Paar päeva enne ärasõitu sain ma teada, et neljapäeval tahetakse mind tööle. Lend Rootsi oli kolmapäeval. Ühesõnaga õhtul kella 20 paiku jõudsin tagasi Rootsi ja järgmisel hommikul kella 5 paiku pidin juba üles ärkama, et end töö jaoks valmis panna. Well, see oli õudne hommik. Oli tunne nagu oleks mitu päeva joonud, justkui tuumapohmell oli peal. Eks see reisimine tegi oma töö ja ega enne reisi ma ei maganud ka öösel, et pole midagi imestada. Kuidagi vedasin end läbi päeva ära. Tegutsedes läks isegi olek paremaks, aga õhtul koju jõudes olin läbi mis läbi. Ja reedel oli vaja ju jälle üles tõusta, et tööle minna. 😀

Tööst siis nii palju, et mõni aeg tagasi B mainis minu kohta oma töökaaslasele, kelle girlfriend töötab miskis koristusfirmas siin meie piirkonnas. Aeg läks mööda ja ei olnud sellest tööotsast kippu ega kõppu. Unustasin lausa ära, et üldse sellest kunagi juttu olnud haha. Noh ja siis novembri lõpus oli äkkminek tööle. Tööks on siis vabrikute, kontorite, eramajade jne koristus. Ütleme nii, et isegi peale kahte kuud olen ma peale tööpäeva päris-päris kutupiilu. Alguses vajas kõik harjumist ja orienteerumist, et mis ja kus, hiljem lihtsalt töö füüsilisus teeb üks-null. Päevad mööduvad nii kiirelt, et pole enam aega sõprade või perega suhtlemiseks, mis veel blogimisest rääkida! Õhtuti koju jõudes olen viimasel ajal lausa magama keeranud nii umbes tunnikeseks.

Kuna ma realist-pessimist olen nagunii (noh mitte alati :D) siis võib öelda, et sattusin taaskord paraja portsu otsa. Näiteks töölepingust võin siiani und näha, ülemust pole kohanud, töökaaslane kellega pean koos töötama, on paras kahepalgeline snake. Näete kui lõbus elu mul on! 😀 ega igavuse üle kurta ei saa, mkmm! Ei-ei! Positiivne asi muidugi on see, et sain tööle ja saan vaheldust kodusistumisele, lihtsalt jällegi on palju kannatuse proovilepanekut. Mis mul öelda muud, kui et eks elu tahab vist midagi mulle selgeks teha. 😀 Võib olla seda, et näed Avely, mida enam kohtud keerulisi inimesi oma eluteel,seda rohkem kasvad ise ka paindlikmaks ja mõistvamaks…Ahh? Ma tõesti ei tea…

Okei, tänaseks sai täitsa palju kirja pandud. Kolme kuu pärast kirjutan edasi! 😀 Kuidas teitel elu?

 

 

Advertisements

Leave a reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s