Elu majas

Ühes varasemas postituses ma kirjutasin et ooo kui tore oleks proovida elu majas mis asub järve ääres. No nüüd siis saangi proovida, ainult et järveni tuleb veidikene kõndida aga mitte pikalt. Ehk siis järv on lähedal.

Aga elust majas mis asub metsa ääres…ohohohooo! Ma ei teadnud, et ma olen võimeline nii palju KARTMA! 😀 Küsite miks? Eelmises postituses ma mainisin et siin majas pidavat olema palju närilisi. Aga asi mida ma ei maininud on see, et all keldris on igasugu vastikuid putukaid. Üheks liigiks on mingi mega suur ja must elukas, pikkade tundlatega. Ma loodan et pole prussakas, aga ei usu, ei tundu olevat. Ja see elukas siblib alati seal kus ma pesuga mässan, seega mu pea käib paremale ja vasakule et ma jumala eest peale ei astuks või veel hullem, et putukas mu püksisäärde ei roniks. Lisaks neile on keldris palju ämblikke…juba alla minnes ma võdistan õlgu ja püüan mitte midagi katsuda sest no neid va ämblikke on seal ringi jooksmas päris mitu. Isegi elutoas olen ma leidnud juba mõne ämbliku, ja see on minu jaoks liiga palju! Ühe ämbliku lasin ma Miuksal ära süüa 😀 ja teise lõin maha. Ma ausalt ei tahtnud aga reaktsioon oli kiirem kui mõistus. Tavaliselt ma ämblikke ei tapa, vaid üritan nad välja kupatada või kuskile eemale ajada. Ja näriliste hooaeg on alles ees. Just lugesin et Rootsis on lausa hiirteuputus kui sügis käes. Mu silmad tahtsid pealuust välja karata, no tõesõna. Varsti tuleb hakata hiirelõksu juustuga täitma…mis ei tähenda et ma väga tahan näha hiire või roti laipa. Igatipidi jama haha.

Lisaks närilistele võib näha maja taga ja ees erinevaid metsaelukaid. Näiteks käis meid üks põder külastamas, sest maja ees on õunapuud ja just neid õunu ta tuligi nosima. Veel olen näinud ma rebast, jänest…kindlasti on elukaid veel rohkem ringi liikumas ümbruses, sest mets on kohe maja taga. Õhtul pimedas ma väga aknast välja vaadata ei taha, sest köögis on meil nn rõduuks ja ma ei taha sinna pilku ka heita. Ühel korral sain juba kerge infarkti kui olles ise elutoas, kuulsin kuidas Miuksa köögis uriseb ja susiseb. Ja seda nii valjult, et ma kuulsin elutuppa väga hästi ära. Südame põksudes läksin siis kööki asja uurima, kass istus rõduukse ees, ise muudkui sisisedes. Eeldasin et no ju seal mingi loom on, miks muidu ta nii kuri on. Läksin vapralt vaatama kes seal siis on, oli naabri kass. 😀 Ise ma muidugi kartsin et mõni karu äkki! 😀 See kõik viib mind selleni, et öösel ma üksi olles magada ei saa. Kui B hakkas nüüd öiseid vahetusi tegema, siis ma tiksun üleval vahest pea hommikuni. Tee mis tahad aga und ei tule, kuulen vahel imelikke kobinaid ja seda enam on raske magama jääda. 😀 Magada normaalselt saan ma siis kui meheke tuleb töölt koju. Vot sel juhul magan nagu beebi. Eks head selline unegraafik ei tee, sest ülejäänud päeva veedan ma kui udu sees.

Tegelikult ma saan aru, et paljugi on tingitud mu segipaisatud närvisüsteemist, sest tunnen juba ise pikemat aega, et närvidega kõik päris korras ei ole haha, aga ette ka nagu ei oska midagi võtta. Nii ma siis elan- päev korraga. Üks asi on kindel, et elu maamajas mulle vist ei sobi… :D.

Majaelu headest külgedest kirjutan ma teine kord. Läks niigi pikale!

Advertisements

Leave a reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s