:)

Kuna uut pere mul veel ei olnud siis peatusin ajutiselt sõbranna juures, kellega sain tuttavaks Killarneys. Majas elasid veel tema vend ja venna sõber kes tuli ka Eestist umbes samal ajal nagu minagi. 

Olin seal paar nädalat ja leidsin uue pere. Üksikisa koos kolme lapsega. 2 poissi ja üks tüdruk. Lapsed olid vanuses 10-13 kui õigesti mäletan. Üks poistest oli autist. Otsustasime et lähme käime neil külas ja vaatame mis seis on. No alguses ma ehmusin ära natuke, sest maja (cottage) oli suht sassis ja minu nn tuba asus nii et pidi ronima trepist üles ja läbi kahe nn toa asus minu tuba, aga seal ei olnud ust ees ja ma kohe ei oskagi kirjeldada täpselt, aga ühesõnaga minu toaks oli lihtsalt üks väike osa ühest suurest ruumist mis oli ära jaotatud. Kui aus olla siis mul ei olnud tol hetkel erilist valikuvõimalust ja otsustasin proovida. Pisut hirmutas mind autist sest varem ei olnud kokkupuudet mul nendega, mitte et ma põlgaks, oh ei, aga ei teadnud täpselt kuidas käituda jne.

Isa ise oli pärit Horvaatiast, laste ema vist oli ka Horvaatiast aga nagu isa mulle pisut rääkis, siis ema oli natuke hulluke ja talle ei tohtinud lapsi anda ilma isa kodusolekuta. No tere tore, kuhu ma sattunud olen 😀 selline mõte käis läbi hehe. Ma ei olnud selle pere juures kaua, üle kuu aja umbes. Tuli välja et ka teine poeg oli pisut teistmoodi. Väga närviline ja pidas isaga ikka mitu lahingut maha. Enne minu ärasõitu läksime laste isa sõbra maja hoidma. Sõber ise läks reisile ja meie siis sinna. Seal siis mingihetk otsustasin et ma ei ole õige inimene neile. Kuigi väike tüdruk oli väga armas ja ka teiste lastega oli ikka häid hetki ka, siis ma nägin ilmselgelt et nad vajavad ema eeskuju ja mina ei olnud see inimene. Nad vajasid kõike seda mida ainult ema saab pakkuda või siis keegi teine vähe vanem ja elukogenum naine. Nii ma siis ühel hetkel ütlesingi isale, et on aeg edasi liikuda ja loodan et nad leiavad kellegi teise. Otse edasi põrutasin Corki, kus oli ees uus pere. Oli prantslannast ema kes oli abielus iirlasega. Kaks last, 5 kuune ja 3a. Poiss ja tüdruk. Sain ilusa suure toa oma valdusse ja ausalt öeldes tundsin et nagu kuningakass pärast kõike seda sõbranna juures elamist, kus tegelikult on ruumi kolme inimese jaoks okeilt, aga nelja jaoks läheb juba kitsaks ja pärast Horvaatia pere kus elasin nagu elust ära lõigatuna 😀

 

Nonii, uus pere oli tore, ainuke asi et sain taaskord uue devili endale 😀 väike 3a tüdruk oli puhas devil 😛 beebiga oli kõik täiesti fine, tegin öiseid vahetusi mis tähendab siis seda et lasin emal magada ja söötsin, vahetasin mähkmeid mina. Naljakas see et alguses oli 3a väga kena minuga, rippus kaelas ja kutsus mängima, aga mida päev edasi seda rohkem näitas oma tõelist iseloomu 😀 lapsed jonnivad, selge see, aga see juurikas oli ikka tõeline juurikas! 😀 sama teema et ei taha seda ja toda, ka ema oli temaga hädas aga samas nägin et seal kus oleks olnud vaja karistust ema hoopis hellitas ja seal kus oleks võinud hea olla seal siis vahel lambist karjuti lapse peale 😀

 

E, ärge saage valesti aru. Pere oli tegelikult tore ja minu vastu alati lahked ja toredad, lihtsalt inimesed lähevad mugavaks kui on keegi kes kantseldab lapsi, koristab, triigib ja töötab veel öösel ka. Muidugi lähed mugavaks 😀 ehk isegi läheks kui mul selline oleks 😀 

Tol ajal sain tuttavaks ühe Corki naisega kes otsis lapsehoidjat, suhtlesime ja hakkasime läbi käima. Käisin mõned korrad tal külas ja hiljem siis elasin natuke aega tema juures, et leida kas töö või siis liikuda edasi. 

Tegelikult ehk olekski ma saanud endale töö ja mitte enam lastega jändamine aga miski mul sees nagu lausa käskis loobuda ja otsustasin hoopis tulla Kilkennny sõbranna juurde, et vaadata kas leian seal töö. Hiljem oli päris paha tunne, sest Corki naine Kati ju sebis seda tööasja mulle ja mina siis loobusin…et eks ta väga õnnelik ei olnud aga no mis sa hing teed kui tunned et ei ole päris see mida tahad.

Enne Kilkenny tulekut läksin üheks päevaks Alberto juurde keda polnud ju pikalt näinud. Pea aasta aega. Nii tore oli teda näha ja selles armsas tuttavas pesas olla ja rääkida elust-olust, kõigest mis vähegi pähe tuli. Nüüd, paar aastat hiljem olen ma mõelnud kas tegin õigesti et lükkasin ta eemale…? Kui ma oleks lasknud tal üle sõpruse piiri astuda, siis kes teab kus ma nüüd oleksin…võib olla oleks väga õnnelik pereinimene kusagil Itaalias? Hehe, see on elu. Ma võin ju kahetseda, aga sellegipoolest olen saatusele tänulik et sellise inimese mu ellu tõi. Minu esimene tõeline sõber esimesel Iirimaa aastal. Ta aitas mind palju ja ma nägin ning tundsin et ta hoolis. Mina olin see puikleja kes ise ka ei teadnud mida või keda tahab nii täpselt. 

 

Ps. kui hakkasin ära minema prantslanna pere juurest, siis enne asusin otsima uut au pairi et vähegi aidata omaltpoolt. Sebisingi uue tüdruku enda asemele aga kahjuks pidi ta sama õudust läbi elama nagu mina. Just just, see väike devil 😀 lootsin et ehk temaga on devil tubli ja hea, aga tutkit. Veel hullem. Oli isegi bitchiks sõimanud uut lapsehoidjat 😀 no johhaidii 😛

 

Uues peatükis hoopis uued tuuled ja lood 😉

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Leave a reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s